Parim õli vanadele mootoritele

Parim õli vanadele mootoritele

Madala viskoossusega sünteetilised õlid ei sobi üldjuhul klassikaliste autode mootoritele. "Õhuke õli jõuab kiiresti raskesti määritavatesse kohtadesse, nagu nookuri võllid, silindripead või nukkvõlli laagrid," selgitab Harry Hartkorn, Liqui Moly rakendustehnoloogia meeskonnajuht. Kuid kõrgel temperatuuril pole piisavat määrimist, eriti väntvõlli ja ühendusvarda laagrites. Klassikalistel ja isegi vanematel klassikalistel autodel on mootorid erineva materjali, tootmistolerantside ja õlivahetusvälbadega kui tänapäevastel autodel.

Suur erinevus tänapäeva klassikaliste autode õlide ja varasemate õlide vahel on nende jõudlusspekter. “Kaasaegsed vanaautode õlid on varasematest oluliselt paremad, kuna vastavad klassikaliste mootorite nõuetele ja omavad uusima määrdetehnoloogia kulumiskaitseomadusi,” selgitab tehnoloogiaspetsialist Hartkorn. Toona, nagu praegu, on määrdeained mootori disaini olulised elemendid. Määrimine on vaid üks paljudest ülesannetest. Õli peab mootorit termiliselt vabastama, tihendama, kaitsma kulumis- ja korrosioonijälgede eest ning tagama mootori jõudluse. Varasemaid ei saa võrrelda tänapäevaste agregaatide konstruktsioonide ja koormustega. Just seetõttu on spetsiaalselt valmistatud õlid nii olulised, et mitte kahjustada mootorit.

Liqui Moly rakendusinsener Dietmar Schmid pöörab mootoriehitusele ja määrdeainetele ratta tagasi: "Mis seal siis oli – vähe või üldse mitte lisaaineid, puhtalt mineraalipõhised määrdeõlid, mida nimetatakse legeerimata õlideks ja mis erinesid oluliselt baasõli kvaliteedist ja erinevatest viskoossusklassidest." Võrreldes tänapäevaste kõrgtehnoloogiliste õlidega olid need määrdeõlid lihtsa struktuuriga ja sisaldasid vähem lisaaineid. Kuna klassikalistel üheklassilistel mootoriõlidel on sünteetiliste õlidega võrreldes palju madalam voolu- või eraldumiskäitumine, siis püsivad ja kleepuvad need paremini metallpindadele ning pakuvad seetõttu oluliselt paremat kulumiskaitset.

Mootoriõlieksperdi Schmidi sõnul on määrdeaine valikul määrava tähtsusega materjal, millest laagrid on valmistatud: "Plekk-laagreid paigaldati tavaliselt umbes Teise maailmasõja ajani ja paraku ei pea need kõrge jõudlusega mootoriõlidele vastu, nende omadused muutuvad aja jooksul ja tekivad laagrikahjustused." Schmid soovitab igal juhul kontrollida, kas mootori remondi käigus on juba paigaldatud pronkslaagrid või on plekk-laagrid alles. Legeerimata õlid käituvad tinaplekist laagritega võrreldes neutraalselt ja pakuvad head määrimisfunktsiooni. "Need õlid on põhimõtteliselt üheklassilised õlid ja neil pole HD-omadusi ja seega ka mustuse kandevõimet," ütleb Schmid ja lisab: "Vintage- ja eriti sõjaeelsete mootorite puhul ei tasu lihtsalt valida näiteks SAE 30 õli. Kuna need on saadaval ka HD-õlidena, mis on sama sobimatud plekk- ja API-spetsifikatsiooniga laagrite jaoks kui ka kõrgema SC-määrdeainetega laagrid. Õlid, näiteks SAE 20W-50, võib siiski kasutada õlisid, mille spetsifikatsioonid on API SA ja API SB.

Õlifiltrita mootorites peaks mustus ja hõõrdumine õlist eralduma ning vajuma õlivanni. HD-õli, millel on mustuse kandevõime, võimaldaks sellel ringelda ja soodustaks seega laagrite kulumist. Mitte legeerimata õlide puhul: kulumiskaitse tagamiseks on oluline sellistes mootorites kasutada legeerimata üheastmelist õli. Seetõttu tuleks õli vahetamisel vana õli kuumalt välja lasta, et mustus ja hõõrdumine hästi välja loputaks.

Raske uskuda: vanadel mootoritel nõuti ikka veel 1000 kilomeetri pikkust mootoriõli vahetusvälba. Seoses õlilisandite väljatöötamisega ning mustuse ja hõõrdumise mootoriõlist paremaks eraldamiseks vahefiltrite paigaldamisega, samuti pronkslaagrite kasutuselevõtuga on mootoriõli vahetusvälbad ligikaudu kolmekordistunud. HD mitmeastmeliste mootoriõlide arendamisega sai sõita aastaringselt ning koos vahefiltri vahetanud õlifiltri padruniga kasvasid kiiresti ka õlivahetusvälbad 5000-lt 7500-lt üle 10 000 kilomeetrini. “Tänapäeval ei valita mootoriõli enam viskoossusklassi järgi, vaid tuleb rangelt kinni pidada tootja kasutusjuhendist,” kirjeldab Schmid viimaste aastakümnete arengut. (A. Tempelmayr)