Kiiresti otsitud ja ei leitud
Kvalifitseeritud tööjõu nappus on olnud probleem juba aastaid; kogu autotööstus otsib uusi töötajaid. Uurisime kahelt eesliinil olevalt ettevõtte omanikult, kui terav olukord tegelikult on ja mis kõige tõenäolisemalt aitab. Tööd on piisavalt. Järsk tees, aga kui uskuda meie intervjuupartnereid, siis vaevalt leidub kedagi, kes ei oigaks oskustööliste tohutu puuduse üle.

Kiiresti otsitud ja ei leitud
DANIEL FEICHTLSteyrist (vt ka lk 44) ütleb näiteks meile üsna avameelselt: "Mul on hea meel, et mul on sellised inimesed, kes mul täna on. Heade töötajate leidmine on äärmiselt keeruline." Noor ettevõtte omanik hindab oma töötajaid ja tagab avatud, pingevaba – nagu ta ise ütleb – isegi sõbraliku õhkkonna. "Teeme vabal ajal alati midagi koos. Oma töötajaid tuleb siduda enda ja ettevõttega. Nii selleks, et saavutada paremaid tulemusi, aga ka selleks, et nad jääksid teie juurde." Avatud sõnad bossilt. Feichtlil on keskmiste ettevõtete probleem: "Siin Steyris on ettevõtted nagu MAN ja BMW, mis meelitavad potentsiaalseid töötajaid väga heade palkadega. Ma ei saa sellega sammu pidada. Nii et peate midagi muud välja mõtlema. Püüdlen pingevaba, töötajasõbraliku õhkkonna, heade töötingimuste ja loomulikult ka vastava palga poole." Kuidas ta üldse inimesteni jõuab? "Enamasti läbi minu isikliku võrgustiku. Ta teab kedagi, kes teab kedagi... nii see igapäevaelus käib." Feichtl koolitab ka praktikante. Ta ütleb ka, et andekaid noori kandideerib järjest vähemaks, kuid "meie juures peavad kõik proovipäevad tegema. Kui suhtumine, huvi ja oskused on õiged, proovin hea meelega. Sest parimad töötajad on need, keda ise koolitate."
ROLAND GREDINGERon kahes kohas ligikaudu 50 töötajat. Viinis juhib ta ettevõtet Flottenservice GmbH, keskendudes äriklientidele ja autopargi juhtidele. Värvimisoperatsioon on mõeldud läbilaskevõimeks. Oskustöölisi napib. "Kui äge? Skaalal ühest kümneni: seitse. See on ikka paras, aga häid inimesi on raske saada," rääkis firmaomanik. Gredinger tugineb värbamisel ka suust suhu ja oma võrgustikule. "Töökuulutuste postitamine ei too ligilähedaseltki nii palju kui isiklikke kontakte." Samuti näeb ta teoreetiliselt parima võimalusena õpipoisiõpet. "Probleem on: oskustööliste puudus on ka praktikantide nappus. Peame kaua otsima, kuni leiame inimese, kellel on õiged oskused, väljaõpe, teadmistejanu ja suhtumine." Et hoida töötajate kvaliteeti vaatamata noorte talentide vähesusele, peavad ettevõtted tegema intensiivset tööd: "Tuleb jälgida, et tööõhkkond oleks õige ja töötajad motiveeritud. Teistmoodi ei saa, muidu lahkuvad." Raha on loomulikult stiimul. "Palgataseme osas pole kollektiivleping enam mõõdupuu. Enammaksmine on kohustuslik, muidu ei saa kedagi." Töötajate pidevalt kerget palgatõusu põhjendab Gredinger eelkõige tugeva konkurentsiga turul. "Klassikaline turumajandus: pakkumine ja nõudlus määravad hinna. Pakkumine on madal, nõudlus suur. Selle tulemusena saavad oskustöölised üha rohkem palka." Ühest küljest tervitab Roland Gredinger seda trendi, sest käsitöö on alati olnud kuldse põhjaga. Teisest küljest tuleb alustada järgmisest põlvkonnast ja panna potentsiaalsete praktikantide vanemad mõistma, et pärast edukaks saamiseks ei pea alati olema keskkooli lõputunnistus ja ülikooliõpingud. "Ma pole kindel, kas akadeemik teenib täna kogu elu jooksul rohkem kui andekas ja osav käsitööline."