Kuldne tunnihind

Kuldne tunnihind

Tuttav olukord: Klient annab töökäsu – teenus pluss pisidetailid, kui need tekivad. Paar päeva hiljem tuleb klient ja soovib autole järgi tulla. Kui talle üle antakse, on kõik veel hästi, aga kui arve kätte antakse, lähevad silmad tumedaks. Mitusada eurot – koosneb materjalidest ja tööajast. Uue autoga on see ehk talutav, aga vana kausiga? Kui nüüd siduda hooldus- ja remondikulud sõiduki väärtusega, saate aru, et kliendid ahmivad õhku. Küsimus on seega: kas valulävi on juba saavutatud? Kas ettevõte saab isegi tõsta tunnitasusid ilma kliente ja seega vajalikku äri kaotamata?

Karmid faktid
Vaatame numbreid üksikasjalikult: Töökoja tarbijakaitseosakond võrdles 2003. aasta tunnitasusid 2013. aasta omadega. Vaadeldi ainult Viini piirkonna töökodasid – nii sõltumatuid kui ka kaubamärgiga ettevõtteid. Numbrid on üsna üllatavad: keskmine mehaaniku töötund on kerkinud umbes 82 eurolt koos käibemaksuga 115,22 euroni. See on kümne aastaga 40,5 protsenti rohkem.
Sanitaartehniliste töötundide arv tõusis 95-lt 144,12 eurole – kasv 51,7 protsenti. Maalri töötund tõusis umbes 97-lt 146,30 euroni. Pluss 50,8 protsenti. Jämedalt öeldes: kümne aastaga on klientide mehaanikakulud kasvanud umbes 50 protsenti. See on märkimisväärne arv, sest inflatsioon – aastane kasvumäär – oli kümne aasta jooksul samal perioodil 24,7 protsenti. See on pool.
Töökoja tellija jaoks on tunne, et kulud on ebaproportsionaalselt kasvanud. Isegi kui eeldada, et lepingulistele töötajatele on hüvitatud keskmiselt 2,47-protsendine inflatsioonitõus, on tunnitasu töökojas siiski umbes 25 protsenti kõrgem nende enda palga arengust.
Võrdluseks: Austria statistikaameti andmetel on praegu töötava austerlase keskmine netotunnipalk koos puhkuse, eritasude, haiguspäevade jms kanti 12,50 euro ringis. Igaüks, kes laseb oma autot remontida, peab töötama kümmekond tundi, enne kui töökojatund on välja teenitud. Vürtsikas viletsus – mõlemale poolele.

Selged sõnad
Föderaalgildi autotehnikute magister Friedrich Nagl leiab intervjuust selged sõnad: "Valulävi pole mitte ainult saavutatud, vaid ka juba ületatud." Küsimusele, kuidas saab olla, et ettevõttes on inflatsioonimäär kaks korda kõrgem kui inflatsioon, teab Nagl ka vastust: "Põhjuseid on mitu: esiteks palgalisand. Need ulatuvad 104 protsendini. Kui ettevõte maksab oma töötajatele kolm protsenti rohkem, siis maksab see neile kuus protsenti. Kui ettevõte ise tahab midagi teenida, peaks kasv olema umbes kolm protsenti rohkem, kui ettevõtted on vaid kaheksa protsenti. pole viimase kümne aasta jooksul kõiki kulusid edasi kandnud, vaid olen osa sellest ise alla neelanud. Kaubanduskoda kinnitas meile, et ühe euro võrra suurema palga eest tuleb ettevõttel välja käia kaks eurot. Tunnihindades ei mõjuta hinda ainult mehaaniku palk, vaid arvesse tuleb võtta kõiki tegevuskulusid. "Lisaks palgakuludele on kasvanud ka investeerimiskulud. Lisaks muutuvad kaasaegsed sõidukid järjest keerukamaks. See tähendab, et tuleb edendada töötajate koolitust ja täiendõpet – seegi maksab palju raha," ütleb Friedrich Nagl.

Muuda raamtingimusi
Föderaalgildi kereehitustehnikute magister Erik Papinski näeb seda sarnaselt Nagliga: "Palgavälised kulud muudavad Austria ärikohana üha vähem atraktiivsemaks. Pidage meeles, et isegi Raiffeisen ja Voest räägivad avalikult väljarändest." Ka Papinski usub, et klientide valulävi on saavutatud: "Jah, kindlasti. Sest ei tasu unustada, et kõik lisakulud kannab lõppkokkuvõttes lõpptarbija. Olgu või või töökojas." Seetõttu tuleb Papinski ja Nagli sõnul lõpuks raamtingimused üle vaadata ja neid muuta. Suured palgalisakulud ei ole koormaks ainult ettevõtetele, vaid ka töötajatele, sest sageli laekub alla poole palgatõusudest. Kas pall on siis poliitikute käes? Jah, suurel määral. Kuid see pole veel kõik, nagu jätkab Papinski: "Tõenäoliselt ei arvuta mõned ettevõtted täiesti õigesti. Aga vaevalt saab neid selles süüdistada, kuna eriti väiksematel ja keskmise suurusega ettevõtetel on vaevalt mahti tegeleda põhitegevuse kõrvalt pangaläbirääkimistega ja detailsete kulukalkulatsioonidega. Puudu pole mitte niivõrd mõistmisest, vaid pigem ajast." Friedrich Nagl näeb suurt tegutsemisvajadust: "Selleks, et ettevõttena oleks võimalik teha korrektset arvestust, tuleb arvestada paljude aspektidega nagu kaubandusregulatsioonid, sotsiaalkindlustussüsteemid, maksutingimused jne. Aga kellel on selleks aega? Eriti kui kõik need tegurid on pidevas muutumises."

Ja nüüd?
Erik Papinski pooldab põhimõttelist ümberkorraldust. "Vaadake Ameerikat. Sealne maksusüsteem on palju lihtsam kui meil ja see toimib siiani. Peame kogu süsteemi läbi tegema ja ära puhastama. See aitaks palju." Friedrich Nagl näeb ettevõtteid dilemmas: "Mootorsõidukifirmad ei saa enam lisakulusid klientidele kanda, sest valulävi on juba ületatud. Seetõttu ollakse investeeringute piduril, mis võib pikemas perspektiivis tuua kaasa ebasoodsa konkurentsi." Naglil imerohtu pole, küll aga heade kavatsustega nõuannet: "Saab surmani säästa ja surmani investeerida. Eesmärk on tervislik kuldne kesktee. Mõistlikult arvutatud hinnad, aga lihtsalt ei mingeid liigkasuvõtmise ega dumpingupakkumisi." Sest need kahjustaksid hiljem kogu tööstust. Ja praegu ei saa keegi seda endale lubada.