Suzuki SV 650 test - retro või seisak?

Suzuki SV 650 test - retro või seisak?

◄►

ergonoomika

Suzuki SV 650 on äärmiselt õhuke. Isegi algne karburaatoriga SV polnud nii õhuke. Istme kõrgus 785 mm on mugav ja kitsas paak tagab kindla aluse ka lühemate jalgadega. Haarake lenksust, mis on üsna vändaga üles keeratud ja käes üsna kitsas. Põlvenurk on lõdvestunud, kuid aktiivne, põlveasend on tänu 13,8-liitrisele paagile väga kitsas ja tunned, nagu liiguksid õrna kompaktse mootorrattaga. Pidurikang on reguleeritav, aga sidurihoob kahjuks mitte. Täisdigitaalse spidomeetri kate pakub isegi mõningast tuulekaitset. Alates 150 km/h hakkab ikka kuklas väsitama. Väike tuuleklaas pole kaugsõiduautojuhtide jaoks halb mõte.

Käitlemine

Täpselt 200 kilogrammi täis paagiga ei ole Suzuki SV 650 oma segmendi kõige kergem. Aga sa ei näe ega tunne tema peal paari liigset kilo. Vaevalt liikuv SV on meeldivalt vilgas ning hea tasakaalu ja tasakaaluga. Juba mõne kurvi järel muutus nende sõidukäitumine gaasipedaali käeks ja juhi tagumikuks. Pole kunagi kibe, pigem käepärase, kuid mitte närvilise poole pealt, kiigud ühest kurvist teise. Kuni tippkiiruseni ei esine vastikut pendliliigutust ega sirgjoonelisi stabiilsusprobleeme. Sellegipoolest annaksin SV-le laiema ja veidi sügavama lenksu. See näeb parem välja ja muudaks selle veelgi kergemaks ning võib-olla suurendaks veidi ka esiosa tagasisidet. Kuigi esiratas pakub piisavalt tagasisidet, on aeglastes kurvides veidi keerulisem täpselt tunda, kas haardumispiir on juba ohtlikult lähedal. Tagumine on täiesti erinev, kuna näitab juhile selgelt, kuidas tagumine kumm harmoneerub põrandakattega.

Mootor/käigukast

Taas on see SV 650 mootor: 645 kuupmeetrit, 64 njuutonmeetrit, 76 hj. 90-kraadine kahesilindriline, vedelikjahutusega. Algaja süda, mida sa veel tahad? Esimene käik, siduri klõps ja SV on tagarattal ja ratastel ja ratastel ja ratastel. Veojõukontroll puudub – ega ka vaja. Mootor on ikka mudelipoiss. Selline, mis pakub rõõmu nii algajatele kui ka kogenud herbrennerlastele. Minimaalse vibratsiooniga, siidiselt sujuv, otsene gaasipedaali reaktsioon ja kerged koormuse muutuse reaktsioonid tõukuvad mootor meeldiva kolinaga altpoolt, ilma pöördeid puudumata. See hakkab peatuma alles umbes 9000 pöörde juures. Seni tõmbab mootor imeliselt lineaarselt kerge löögiga ülevalt. Nii see käibki. Kahjuks ei saanud proovimootorratta käigukast päris järgi. Tegin pidevalt vigu, marsruudid olid tavapärasest veidi pikemad ja aeg-ajalt tuli ette ka mõni probleem. Suzuki käigukasti jaoks ebatavaline. Võimalik, et selle põhjuseks võib olla see, et test-SV oli veel puhas, umbes 500 kilomeetrit ja käigukast vajab veel sissemurdmist. Sellegipoolest oli kogu kannatlikkuse juures häda lihtsalt liiga palju, seda saaks paremini teha. Sidurit sai juhtida täpselt ja vähese käsitsi pingutusega. Plusspunkt tagarattaga sõites või kitsastes kurvides.

Veermik

Sellele klassile omaselt räägime lihtsatest, vaevu reguleeritavatest vedruelementidest. Ees on kasutusel mittereguleeritav teleskoophark. Kahjuks pole siin võrreldes eelmiste mudelitega midagi muutunud. Kahju. SV 650 S-l oli vähemalt eelkoormuse reguleerimine. Kangide kaudu liigendatava monoamortisaatori eelkoormust saab ju 7 korda reguleerida – nagu varemgi. Rohkem seadeid pole. Ka oma klassile omaselt on SV 650 šassii pehme pool, kuid mitte päris nii sile kui mõnel konkurendil. Sadulas istudes ei painuta ta armutult põlvi, vaid vajub minimaalselt. Tundub hea. Sõidu ajal on pidurdamisel tunda langust, kuid isegi minu ligi 90-kilose sõiduvalmis kaalu juures pole ilma siibrita vajumist tunda. Tagaosa töötab üllatavalt täpselt ja isegi kiirematel ringidel ei hakka tagaosa ebamugavalt pumpama. Muidugi pakub šassii palju arengupotentsiaali, kuid viimase põlvkonna šassii tundub veidi kindlam ja tasakaalustatum. Alles jäi 160 mm tagarehv. Hea käsitsemiseks, kuid välimus on vaieldav.

Pidurid

Ka pidurite osas pole palju uut: esirattal on kaks 290 mm piduriketast kahe topeltkolviga ujuvasadulaga. Aksiaalpiduripump on reguleeritava pidurihoovaga ja pakub keskpärast tagasisidet. Ühest küljest ei hammusta pidur tegelikult sportlikult, vaid pigem väga õrnalt, teisalt on ka kangi käik veidi pikem. ABS seevastu särab – sarnaselt sellega Suzuki V-Strom 650 – pulseerib kangil väga õrnalt ja ei käivitu liiga vara. Tagaratta pidurit on lihtne juhtida. Ja kuna kaalujaotus on veidi rohkem taga-raske, on tagaratta aeglustus tõesti hea.

Märkas

Ümmargused esituled väikeste laternakatetega, tagaratta õõtshoob on nüüd veidi ümaram, paak on väiksem ja kitsam, tagaosa on täielikult ümber kujundatud. Muidu uusi funktsioone SV 650-ga peaaegu ei leia. Heli on üsna vaoshoitud, kuid istumisasend on mugav ja pikkadeks reisideks igati sobiv. Mulle isiklikult uus spidomeeter väga meeldib.

Ebaõnnestunud

Esipidur on natuke liiga lõtv ja paak pole just 13,8 liitrine. Retrotrend on juba hääbumas, nii et SV 650 näib oma ümarate esitulede ja väheste visuaalsete detailidega ebatavaliselt vanamoodne. Ja palun: julm plaaditud paagipaneel (võltssüsiniku välimus) põhjustab tõesti silmavähki. Kes selle jama välja mõtles? 

Testi tulemus SV 650, poolt p.bednar

Rohkem infot kohta Suzuki SV 650

Hea toetusega KOKKU Austria

Rohkem action-fotosid proovisõitudest leiab Instagramist: apex_moto_at

Või jälgi meid Facebookis: Apex Moto