Rattahoidja testis
ÖAMTC testis kvaliteedi, juhitavuse ja ohutuse osas kokku 13 e-jalgrattaga ühilduvat ja kokkupandavat tagumist jalgrattahoidjat.

Rattahoidja testis
Rattahoidjate kinnitusvõimalusi on põhimõtteliselt kolm: katuse-, taga- või haakekonks. "Kõige turvalisem ja stabiilsem variant on haagise haakesüsteemid. Seetõttu oleme praegu kvaliteedi, juhitavuse ja ohutuse osas uurinud 13 selle kategooria jalgrattahoidjat," selgitab ÖAMTC tehnik Steffan Kerbl. Meeldiv tulemus: kõik mudelid elasid katses 90 km/h juures tehtud kõrvalepõiklemismanöövreid probleemideta üle. „See näitab edusamme võrreldes varasemate testidega, sest lisaks ühele „väga heale“ ja kümnele „heale“ oli testis vaid kaks „rahuldavat“ ning õnneks ei kukkunud ükski toode läbi,“ ütleb Kerbl.
Kvaliteet ja käsitsemine
Testivõitjaks osutus Uebler i21, mis paistab silma lihtsasti kasutatava paigaldusviisiga, on ühtlasi ka kõige kergem tagumine kandur ning nõuab kokkupanduna kõige vähem ruumi. Katsevälja teises otsas on Menabo Antares 2, mille hind on üldiselt endiselt "rahuldav". Keeruline algseadistus ja tülikam toimimine takistavad paremat reitingut. Ka Fischer ProLineEvo toimib ainult "rahuldavalt" – ka siin on esialgne seadistamine aeganõudev. Tegeliku monteerimise ajal tuleb rakendada 45 kg kinnitusjõudu. Nende kahe mudeli ja testi võitja vahel on lai valik kümmet toodet, mis said hinnangu „hea“. Ka kaalus on erinevusi. Vahemik ulatub Uebleri 13,2 kg-st Atera 21,1 kg-ni. Lisaks juhitavusele on sõiduki maksimaalse lubatud tugikoormuse seisukohalt oluline kanduri kaal koos transporditavate jalgrataste omaga. Kõik testis olevad mudelid on kokkupandavad, mis säästab ruumi. Nõutav salvestusmaht erineb aga oluliselt. Kui Uebler vajab vaid 93-liitrist risttahukat, siis Atera vajab 245-liitrise mahuga rohkem kui kaks korda rohkem ruumi.
Hind ja väärtus
Testitud toodete hinnad algavad umbes 300 eurost, head tagumised nagid on saadaval alates umbes 400 eurost. Mõned mudelid nõuavad enne esmakordset kasutamist palju tööd, samas kui teised on täielikult kokku pandud. Üldiselt näitas test, et mida rohkem kvaliteeti ja mugavust soovid, seda rohkem pead selle nimel välja käima. Testivõitja tuleb üle 700 euro. Miinimumnõudena pidid kõik testis olevad tagumised nagid suutma transportida kahte 30 kg kaaluvat e-ratast. "Aga see ei ole alati nii ja sellega tuleb ostmisel arvestada," ütleb Kerbl. Juhtimise seisukohalt pole vähetähtis: Valitud mudelid saab kokkupandult ka kangi abil autost lahti voltida, et tagaluuk saaks normaalselt avada. Suurimad erinevused testis olid kandurite paigaldamisel haagisekonksule. Menabo kokkupanek oli kõige keerulisem, sest pingutushooba tuli pingutada pigem tahapoole kui külgsuunas. Fischeri toote puhul tuleb haagise haakeseadme külge kinnitamise jõudu reguleerida kuuskantvõtmega. Orise ja MFT kaks enamjaolt identset toodet nõuavad haagisekonksu külge panemisega veidi harjumist, kuid neil on väga keerukas pingutusmehhanism vajaliku 47 kg kandmiseks. Uebleril on ka oma väga hea süsteem.
Kollaste inglite tipud
Pange tähele erinevaid jalgrataste kinnitusi, olenevalt tagumisest raamist – rihmad, klambrid või kruvikinnitused. Kerbl annab nõu: "Igale jalgrattale ei sobi iga kinnitusviis, näiteks süsinikraamid reageerivad survele tundlikult. Praegu on saadaval palju erinevaid jalgrattamudeleid, raami ja ratta suurusi – soovitame külastada spetsialiseeritud jaemüüjat, et erinevaid kandjaid proovida." Enne ostmist tuleks ka arvutada: Suurim lubatud vertikaalkoormus on märgitud registreerimistunnistusele või haagise konksu andmesildile. Transporditavate jalgrataste kaal koos tagaraami raskusega ei tohi ületada seda lubatud tugikoormust. Ostes tuleks ka selgitada, kas kronsteinid ja siini laius sobivad teie enda (e-)rattaga. Lahtised osad ja akud tuleks enne sõitmist eemaldada ning vältida vihmakaitset või sarnaseid katteid, kuna need toimivad nagu purjed ja tõmbavad rattahoidjaid. Pärast kümne kilomeetri ringi sõitmist tuleks kõik kinnitused üle vaadata ja vajadusel pingutada. Austrias on lubatud jalgrattahoidjale kinnitada puksiiri numbrimärgiga punane numbrimärk. Välismaale reisides on aga soovitav tagumine numbrimärk kinnitada tagumisele jalgrattahoidjale, muidu võib tekkida kaebusi.