WKO ja VVO: koos läbi kriisi

Transparenz: Redaktionell erstellt und geprüft.
Veröffentlicht am und aktualisiert am

Kindlustusseltsid ja töökojad püüavad huve tasakaalustada. Intervjuu Manfred Kubiku (WKO) ja Alexander Bayeriga (VVO).

Versicherungen und Werkstätten suchen den Interessensausgleich. Ein Interview mit Manfred Kubik (WKO) und Alexander Bayer (VVO).
Kindlustusseltsid ja töökojad püüavad huve tasakaalustada. Intervjuu Manfred Kubiku (WKO) ja Alexander Bayeriga (VVO).

WKO ja VVO: koos läbi kriisi

AUTOMOBIILITÖÖSTUS: Hr Kubik, olete föderaalse sõidukitehnoloogia gildi föderaalgildi meistri asetäitja. Mis teie esindatavates kere- ja värvitöökodades praegu kõige rohkem häirib?

MANFRED KUBIK: Nüüd, kui Corona mõlk on lõpuks triigitud, oleme nüüd hädas energiakulude kasvu, varuosade tarnimise kitsaskohtade, värvimaterjalide kõrgemate hindade ja oskustööliste silmatorkava puudusega. Mõned ettevõtted peavad tegelikult tellimused tagasi lükkama, kuna neil pole kedagi, kes saaks neid töödelda. Samal ajal peavad kaubamärgivälised ettevõtted investeerima palju uutesse tööriistadesse, et sõidukitehnoloogia kiire arenguga sammu pidada.

MOOTORITÖÖSTUS: Hr Bayer, te juhite Austria kindlustusseltside liidu VVO tehnilist bürood. Kas teie arvates on hr Kubiku kirjeldatud asjaolusid arvestades õigustatud, et värvi- ja keretöökojad tõstavad oma tunnitasusid?

ALEXANDER BAYER: Muidugi mõistame remondiettevõtete hetkeolukorda ülemaailmsete majandusprobleemide ja kasvavate energiakulude tõttu. Jälgime aga tunnitasude tõusu väga tähelepanelikult ja peame kaubandusesindajatega karme läbirääkimisi. Eesmärk on alati kompromiss kliendi huvides. Oleme Austrias järginud eriti kliendisõbralikku lähenemist alates 1970. aastatest, andes kliendile vabaduse töökoja valikul ja arveldades remonditööde eest otse töökojale.

KUBIK: Seisukohad on selged: töökoda tahab alati maksimumi võtta, klient ja kindlustusfirma tahavad maksta võimalikult vähe. Austria viis tähendab omavahel rääkimist ja lahenduse leidmist. Asjaolu, et meil on kohtus menetluses vaid väga harva nõudeid, näitab, et see tavaliselt õnnestub.

BAYER: Ma räägin uuesti mõnikord meeletult tõusvatest tunnitasudest. Elukalliduse tõusu tõttu hoiavad austerlased loomulikult kokku ka mobiilsuse arvelt. Kedagi ei aitaks see, kui peaksime kindlustusmakseid nii suureks tõstma, et kaskokindlustust enam keegi ei jaksaks, me ei suutnud enam riski katta ja klient pidi selle riski ise kandma. Töökoja omanikuna peaksin seetõttu endale alati esitama järgmised küsimused: Kas arvestatud tunnitasu on mõistlik ka erakliendile ja kas ma tean oma kulutunnitasu, et oma müügitunnitasu arvutada? Ja mis saab pärast seda, kui kriisid on loodetavasti ületatud: kas ma alandan siis uuesti tunnitasusid?

KUBIK: Teisalt ei maksa loota, et arveldusmäärade langemisel kindlustusmaksed madalamad oleksid. Need töökojad, mis on spetsialiseerunud sõidukiparkidele, tunnevad kodukontorite ja videokonverentside tõttu äritegevuse langust rohkem kui need, kus on peamiselt erakliendid. Kahjuks ei saa me mõjutada kasvavaid varuosade ja värvimaterjalide kulusid, seega oleme vaid halbade uudiste kandjad. Nendes keerulistes tingimustes peavad töökoja omaniku ärioskused end tõestama.

BAYER: Varuosade hindade tõusu silmas pidades võiks töökojad näiteks asendamise asemel suurendada oma pakkumisi remondiks. Kliima- ja toorainekriisi silmas pidades oleks hea mõte edendada ka remondimajandust. Lõppkokkuvõttes peab see olema kliendi rahulolu tagamine. Nii ärile kui ka kindlustussektorile saaks saatuslikuks, kui kogukahjumäär tõuseks liigsete tunnitasude tõttu. Samuti tuleks mõelda sellele, mida tähendab, kui teie ettevõttes ei tehta kaskokindlustusest remonti. Mida see tähendab ettevõtte ja töötajate võimsuse rakendamisele ning kas töökohad võiksid siiski olla kindlustatud?

KUBIK: Olen kindlasti nõus remondiäri kasvuga, eriti arvestades asjaolu, et teatud varuosi lihtsalt pole. Põrkeraudade näide: Remondisüsteeme on turul olnud juba 25 aastat. Minu üllatuseks on aga kindlustusseltsid seda vaid harva sundinud.

BAYER: Varem sain juhtida mitut erineva suurusega töökoda ja seetõttu teadsin väga hästi nii äritegevuse kui ka kindlustusseltsi positsiooni. Mul oli alati hea meel, kui kindlustusfirma seisis töö taga, teades, et korraliku remondi taga on usaldusväärne maksja. Minu arvates on kõige olulisem säilitada konstruktiivne dialoog, et Austria hästi toimiva nõuete lahendamise üldine struktuur ei satuks ohtu. Tööstuse ja kindlustusandjate ühine huvi peab tähendama, et kindlustus peab jääma taskukohaseks.