Fotogalvaanika tasub end ära

Fotogalvaanika tasub end ära

Pea igal autoäril on katus pea kohal. Kümneid ruutmeetreid katusepinda, millest saaks päikesepaiste korral väärtuslikku elektrit toota. Fotogalvaanilised süsteemid on eriti populaarsed praegu, kui elektrihinnad tõusevad taevasse. Kõik, kes on viimastel aastatel investeerinud, on praeguse hinnaplahvatuse tõttu suutnud tasuvusaega hüppeliselt lühendada. Auto Pirnbacheri tegevdirektor Alexander Moldan räägib meile, kui oluline võib olla energiasõltumatus. Ta muutis oma St. Johann im Pongaus asuva autoesinduse tulevikuks sobivaks umbes seitsme miljoni euro suuruse investeeringuga. Sellest umbes kaks miljonit eurot investeeriti energiasõltumatusse: "Paigaldasime väga suure põhjaveesoojuspumba, mis kütab ja jahutab kogu hoonet. Katusel on meil 180 kilovatise tipuga fotogalvaaniline süsteem, millega saame varustada äri ja kuni 30 elektrilaadimispunkti." Kaheksa neist laadimispunktidest on avalikult juurdepääsetavad ja neid kasutatakse ka. "Meile oli algusest peale selge, et tahame parimal võimalikul viisil ära kasutada siin asukohas olevaid võimalusi iseseisvaks energiatootmiseks. Nüüd näete, kui õige otsus oli." Moldan rõhutab, et tasuvusaeg planeerimise faasis suurt rolli ei mänginud: "Keegi ei tea, kuidas energiahinnad arenevad. Iseseisvus annab meile suurema tegevusruumi, olenemata sellest, kas see tasub end ära viie, seitsme või kümne aasta pärast."

Pirnbacheri autoesindus on loomulikult suurepärane näide. Kuid ka väiksemad ettevõtted ja aastakümneid kasutusel olnud ettevõtted võivad iseseisvusele hüpata. Ülem-Austria Ottensheimis asuva Akkumobili Mario Reitermayr on elektriautode ja elektritehnoloogia spetsialist ja arvutab: "Kilovatitipp maksab umbes 1000-1200 eurot. Ühe kilovatti tipu (süsteemi teoreetiline tippvõimsus) kohta vajate umbes 5-7 ruutmeetrit katusepinda. Mida odavam on süsteem." Tehnoloogiaeksperdi jaoks läheb laienemine aga liiga aeglaselt: "Tegelikult peaksime iga katuse sillutama fotogalvaaniliste süsteemidega, alustades ühiskondlikest hoonetest. Üks on selge: fotogalvaaniline süsteem tasub end alati ära. Küsimus pole selles, kas, vaid ainult millal." Praegune probleem: oskustööliste puudus. "Sellise süsteemi peaks saama paigaldada iga tegevusluba omav elektrik. Materjal oleks ka hetkel olemas. Aga selleks on vaja kohaliku energiatarnija kooskõlastust, kas võrk talub planeeritavat süsteemi ja seejärel vastavaid paigaldustöid. Sellise süsteemi heakskiitmine võib kesta kuid ja energiapakkujad seda just peale ei suru," räägib Reitermayr. Lisaks võrgu kaudu tarbitavale energiatarbimisele oleks vaja sisse toita ka fotogalvaanilist süsteemi. Ja just see võib elektrivõrkudele suuri ja kulukaid probleeme tekitada. "Keskmiselt on erakliendil 4-kilovatine ühendus. Tavaliselt saavad need heaks kuni 4 kW tippvõimsusega süsteemile. Enamasti on ettevõtetel aga suurema väljundvõimsusega ühendused. Kui nad kõik paigaldavad katusele vastavalt kõrge kilovatise tipptaseme süsteemid, võib see hapra elektrivõrgu oma piiridesse suruda. Ja siis on küsimus, kes maksab laiendamise eest parema võrgu nimel," jätkab Reiterm.

Kaval idee oleks kasutada vanu elektriautode akusid omatoodetud päikeseenergia ajutise hoidlana, praktiliselt varuakuna, eriti sõidukifirmade jaoks. Paraku on see Reitermayri sõnul tehniliselt võimalik, aga lihtsalt mitte lubatud: "E-auto akud ei ole statsionaarse koduhoiuna lubatud. Neid saab paigaldada autosse garaažis, aga väljaspool autot – pole mingit võimalust." Siin on paremate lahenduste võimaldamiseks hädasti vaja poliitikat. Elektriautode ja nende akude arv kasvab tulevikus hüppeliselt. Alexander Moldan Salzburgi autoesindusest ütleb, et umbes 15 protsenti müüdud uutest autodest on elektriautod – ja see trend on tõusev. Mida nüüd teha? Mario Reitermayr hindab olukorda järgmiselt: "Ma ei laseks täna laenu peale suurt fotogalvaanilist süsteemi paigaldada. Aga kui mul on raha ja ruumi, siis ei saa valesti minna, sest see tasub end alati ära." Eriti mootorsõidukiettevõtetele, mida peagi edukalt ja pikaajaliselt juhib järgmine põlvkond.