Palun kirjutage kohe alla!

Palun kirjutage kohe alla!

Härra Lustig, mis ajendas teid autoreferendumit algatama?

Gerhard Lustig: Muidugi oma kogemus: olen autotööstusega seotud olnud aastakümneid ja sõidan palju ka oma autoga. Aga eelkõige näen ma seda, mida kogevad ümberkaudsed inimesed, kuidas nad aina rohkem oigavad, sest oma autot ei saa enam endale lubada, kuigi vajaksid seda regulaarselt.

Kas tõesti pole tänapäeval võimalik ilma oma rattakomplektita kliimapiletite ja ühistranspordi laienemise ajal?

Küsige pendeldajalt, kes peab iga päev sõitma kümneid kilomeetreid ja peaks mitu kilomeetrit kõndima, et jõuda esimesse bussipeatusesse. Või vähemalt toetuge Park & ​​Ride kombinatsioonile. Või lastega pered või leibkonnas nõrgad inimesed. Või minge nädalavahetusel kaubanduskeskustesse ja ostke mitmeliikmelise pere tarvikud, hankige mööbel ja muud majapidamiseks. See ei tööta ilma autota. Ja lõpuks, inimesed tahavad nädalavahetusel või puhkusel väikest reisi ja tahavad olla kõigeks valmis.

Mida sa täpselt küsid? Rahvahääletuse tekstis on midagi sellest, et maksud ja lõivud on liiga kõrged. Kas see on tõesti nii halb?

Kahjuks jah. Austria on oma auto maksude ja lõivude osas kalleimate riikide seas teisel kohal. Aastas maksame ühe auto kohta keskmiselt 2678 eurot makse ja tasusid; ainult Belgia on veelgi kallim, 3187 eurot. Näiteks naaber Saksamaa kogub sõiduki kohta 1963 eurot, viimasel kohal olev Hispaania aga vaid 1068 eurot.

Milliseid maksukruve tuleb keerata?

Noh, see vajab tasakaalu. Meil on praegu kolm tarbimismaksu: NoVA oli tegelikult kunagi nn luksusmaks, mis on muidu igal pool ära kaotatud, ainult mitte autodel: siin jaotati see tarbimismaksuna “tavatarbimismaksuna” lisaks iga uue auto keskkonnaregistreerimismaksule. Sellele lisandub veel mineraalõlimaks, mis muudab iga sõidetud kilomeetri kallimaks ja nüüd on meil ka uus CO2 hinnakujundus. Seda on lihtsalt liiga palju.

Ja mis sellest minema peab?

Ma ei taha seadusandjat ette hinnata. Aga see peab olema tasakaalustatum ja lõpptulemus on see, et koormust tuleb vähendada 25 protsenti. See tooks meid Saksamaa tasemele ja säästaks igal sõidukiomanikul umbes 700 eurot aastas. See on suur raha, eriti väiksema sissetulekuga või erikoormusega inimestele!

Nii et maksusoodustus 25 protsenti, mida te veel küsite?

Soovime näha autotööstuse remondiboonust, mis põhineb elektriseadmete mudelil. Seal kasutati seda esimese aasta jooksul pärast selle jõustumist pool miljonit korda. Miks ei võiks see toimida ka autode puhul? Kuna tööstus juba praegu teeb suuri jõupingutusi sõidukite hooldamiseks, ei saa seda selle eest karistada. Ja loomulikult saate eriti toetada meetmeid, mis edendavad liiklusohutust või vähendavad tarbimist ja saasteainete heitkoguseid. Edasimüüjad ja töökojad võivad samuti kiiresti sellist lisastiimulit vajada.

Mis veel soovide nimekirjas on?

Ma ei näe seda ühekülgse soovina, vaid pigem ettepanekuna asju mõistlikult arutada, nagu praegu sisepõlemismootorite teemaga juhtub. On vale lähenemine jätta algusest peale välja tehnoloogia kui tulevikulahendus, mille puhul teadlased – kellest paljud on muuseas pärit Austriast – on arenduses tohutult edasi arenenud, nii et auto heitkogus on praegu vaid murdosa 15 või 20 aastat tagasi tekitatud heitmetest. Ja kui nüüd rääkida aastast 2035, siis palju saab veel võimalikuks, kui juba hästi läbi uuritud toimivat tehnoloogiat suvaliselt surnuks ei kuulutata, s.t välja ei lülitata. Tahaks näha ka mõistlikku parkimiskohtade haldamist, eriti linnapiirkondades.

Aga see on kogukonna asi...

Ja just selles ongi probleem. Iga omavalitsus ja peaaegu iga linnaosakogu mõtleb ainult enda kasule. Näeme, mis praegu toimub Viini parkla laiendamisega: Nüüd on mõned Viini piiril olevad tänavad tühjad, kuid probleem nihkub Alam-Austriasse. Ja juba termin parkimiskohtade haldamine näitab, et midagi läheb viltu, et parkimiskohta nähakse eelkõige sissetulekuallikana. Kuid see ei saa ega tohi nii olla; parkimiskohtade mõistlikuks kujundamiseks on vaja raamistikku, üldplaneeringut. Viinis on tohutu inimeste sissevool ja ei saa eeldada, et tänapäeval saavad kõik täiesti ilma autota hakkama. Kui ma loen meediast, et osa poliitikuid ei näe parkimiskohtade kaotamist haljasalade, ratta- ja kõnniteede loomisel enam võimaliku paratamatu kõrvalmõjuna - ütleksin kaaskahjuna, vaid pigem eesmärgina, siis on midagi valesti.

Mida peaks parlament nüüd tegema?

Ma ei taha nende ülesannet rahvasaadikutele ja valitsusele selgitada, vaid kogu administratsioon peaks leidma riigile ja elanikkonnale parimad lahendused. Seetõttu on föderaal-, osariigi- ja kohalike omavalitsuste vahel kooskõlastatud. Ja just siit tuleb alustada ja integreerida liikluse planeerimine üldplaneeringusse, mis tuleb seejärel läbi töötada – ja mida ei saa pärast pikki ametlikke protseduure ja sellega kaasnevaid ideoloogiliselt motiveeritud ministrite omavoli (nt kiirteed, eriti Viini linnatänav) oma suva järgi muuta. Tahaksin selle arutelu täiskogus algatada.

Mis on ajakava?

Nüüd oleme esimeses faasis ja kogume kokku vajalikud 8400 toetusavaldust. Siin tahaks aga astuda suuremaid samme: Siis on vaja taotlust rahvahääletuse heakskiitmiseks ja siseministeeriumi poolt ametlikuks rahvahääletuseks eraldatud ajaperioodi eesmärgiga saavutada parlamendis läbivaatamiseks 100 000 allkirja – loomulikult tahame ja ootame palju enamat.

Kuidas ma saan alla kirjutada?

On kaks võimalust: veebis digiallkirjaga või isiklikult vallavalitsuses. Allkirjastamine toimub Internetis siseministeeriumi veebisaidi kaudu, kuid selleks on vaja digiallkirja. Kuid võite minna ka lähimasse munitsipaalbüroosse või kohtunike puhul lähimasse ringkonnaametisse ja seal allkirja anda. Oluline teada: see ei pea olema teie kodukogukond. Lähim kontor töökoha nurga taga töötab samamoodi. Ja küsige palun sealse autoreferendumi kohta, sõbrad on mulle juba öelnud, et kõik sealsed töötajad pole sellest veel teadlikud. Nii et palun kirjutage alla kohe, mis tahes vallaametis või veebis aadressil www.autovolksbegehren.at