Peame lahkuma vanadest viisidest

Peame lahkuma vanadest viisidest

Autotööstus: föderaalgild on koostanud uue koolitus- ja täiendõppestrateegia ning algatanud reformi. Kui raske see oli või kaua see aega võttis? 

Roman Keglovits-Ackerer: Arutelu algas föderaalgildi meistri Nagli juhtimisel viis-kuus aastat tagasi. Juba enne koroonat oli osariigi gildide koosolek, kus oma ideid tutvustasime ja see võeti väga hästi vastu. Siis oli aeg teostuse ja üksikasjade jaoks. Aasta tagasi panime kontseptsiooni loetavasse vormi. Uurimistöö oli juba märkimisväärne. Põhiotsus tehti lõplikult 2020. aasta lõpus. 

Kas olete ka vaadanud, kuidas see teistes riikides on reguleeritud ja kas on eeskujusid?

Jah, me peame vaatama Austriast kaugemale ja omama rahvusvahelist võrgustikku, kus me mõtteid vahetame. Meile oli eeskujuks Lõuna-Tirol. Neil on nelja-aastane praktika ja juriidiline probleem seisneb selles, et kui olete 15- või 16-aastane, ei tohi te töökojas midagi rünnata. Mõned aastad tagasi prooviti, et õpipoisid saaksid kaks aastat näiteks metallitehnoloogia erialal algkoolis käia ja siis on kaks aastat aega ettevõttes töötada. Siis õpipoisi kvalifikatsioon. Seega saad põhikoolituse ajal ikkagi otsustada, millele soovid spetsialiseeruda. 

Seoses kiire tehnoloogilise arenguga on vaja järjest rohkem spetsialiste, aga samas on vaja ka klassikalisi algteadmisi, eks?

Täpselt nii. Muide, HTL-is töötab see sarnaselt. Ma nägin seda oma pojaga. Neil on ka üldine põhiõpe metallurgia, keevitamise, elementaarsete matemaatiliste arvutustega jne, väga sarnane õpipoisiõppega, ainult et põhjalikum. See kinnitas mulle, et vajame kaheaastast põhikoolitust. Igaüks peab teadma, kui kõvasti kruvi kinni keerata. Ja siis on teil vaja võimalust lõpetada erialal kõrgema kvalifikatsiooniga. 

Areng on nii kiire, et ilmselt ei lõpeta sa kunagi õppimist ja pead pidevalt palli peal püsima. Kuidas te seda arvesse võtate?

Teadmised autotööstuses on viimase kümne aasta jooksul mitmekordistunud. Elukestvat õpet soovitakse edendada erinevate kvalifikatsiooniastmete kaudu. See nõuab täiendavat koolitust ja kvalifikatsioonistandardeid. Mitmeastmeline süsteem, mis toetub üksteisele. Meil on riiklik kvalifikatsiooniraamistik (NQF), samuti peame rakendama ühtse Euroopa kvalifikatsiooniraamistiku (EQF) kutsekvalifikatsioonide üle-euroopaliseks tunnustamiseks. Peame vanadest viisidest loobuma. Näiteks on meil juba NQR5 tasemel mõlgitõukurid. See tähendab korraliku testiga. Peame seda optimeerima ka sõidukite kontrollimisel. Siin on meil põhi- ja täiendõpe, aga eksameid pole. Lõpueksamitega – või nimetagem neid teadmiste kontrollideks – kaitseksime end seaduslikult Euroopa Komisjoni eest. See on probleem kogu ELis. Samuti on oluline, et rakendame RÕK3 koolitust eelkoolitusena enne õpipoisiõpet. Peame ametiühingu ja töökojaga arutama, kuidas seda teha. See saab olema raske. 

Aga magistrieksam?

Pidime seal parandusi tegema. Areng on suunatud kompetentsidele suunatud koolitusele ja pädevustele suunatud testimisele. Nii et saate mitte ainult vastata üksikutele küsimustele, vaid mõista ka terveid süsteeme. Meil on õnnestunud magistrieksami reeglid seadusesse ankurdada. Kereehitustehnoloogia ja kerevärvimise tehnoloogia ning ka autotehnika magistrieksami reeglistik vastab nüüd NQR6 tasemele ja on seega võrdväärne bakalaureusekraadiga. 

Kas pole reformi eeliseks ka see, et erialad on muutunud paindlikumaks ja vajadusel saab integreerida uusi kutsenõudeid?

Kui jah: mis seal toimub? Absoluutselt. Ja tegelikult toimub palju. Näiteks on Tirooli ettevõte Seda, mis on spetsialiseerunud sõidukite, eriti elektriautode taaskasutamise masinatele ja süsteemidele. On mõte koolitada välja taaskasutusspetsialist. Või kui tuua veel üks näide, siis meie poole pöördus karavaniliit. Selles valdkonnas on rohkem tähelepanu pööratud nii kereehitusele kui ka puusepa- ja elektrikutööle. Üldiselt peate ütlema: me ei ole enam kruvikeerajad, isegi kui me võiksime olla. Ok, siis on klassikaliste autode teema, veits on vahva koolitus. Kuid nad on ka spetsialistid.