Säästke kliimat e-kütustega

Säästke kliimat e-kütustega

Elektromobiilsus võtab võimust oodatust aeglasemalt. Järeldus: 2030. aastal kasutab umbes 75 protsenti ELi 350 miljonist autost jätkuvalt fossiilkütuseid. Isegi Austrias, kus föderaalvalitsuse mobiilsuse üldplaani kohaselt lubatakse alates 2030. aastast registreerida ainult uusi heitgaasivabasid autosid, töötab suur osa olemasolevatest sõidukitest praegu endiselt bensiini või diislikütusega ja paiskavad seetõttu jätkuvalt palju CO2 õhku. Mats Hultman Nestest, maailma suurimast taastuvdiislikütuse ja säästva petrooleumi tootjast, näitas sümpoosionil, kuidas saaks CO2 saastet drastiliselt vähendada. Neste on aastaid tootnud suures mahus vanaõlidest näiteks “biodiislit”, mis vähendab sõiduki CO2 emissiooni kuni 90 protsenti ja jõuab seega EL elektrikombinatsioonil põhineva elektriauto tasemele – kui arvestada energiatootmist. Hüdrogeenitud taimeõlist valmistatud kütust saab lisada fossiilsele diislile või selle täielikult asendada – ilma et oleks vaja uut paagitaristut või uusi mootoreid.

Siiski pole kindel, kas sellisel lähenemisviisil on ELis võimalik. Mis puudutab heitkoguseid, siis ELi õigusaktid keskenduvad ainult heitgaasidest väljuvatele heitgaasidele ja välistavad energiatootmise. See tähendab, et elektrit peetakse alati heitmevabaks, isegi kui see on toodetud kivisöega ja elektriauto toodab seetõttu rohkem CO2 kui diiselauto. Kui lähiaastateks kavandatav uus Euro 7 heitgaasistandard ja muud Green Deali raames tehtavad juhised muudaksid Hultmani sõnul sisepõlemismootori praktiliselt võimatuks, jääksid EL-i mõned parimad lahendused ära. Kliima jaoks on otsustava tähtsusega energiaallikas, mitte vajadus, milleks seda kasutatakse. Kliimaeesmärke on võimalik saavutada vajaliku kiirusega vaid kombineerides kõiki olemasolevaid lahendusi ning lisaks elektrile hõlmab see ka vesinikku, biogaasi, taastuvaid ja sünteetilisi kütuseid ehk nn e-kütuseid.

Lihtsaim e-kütuste vorm on roheline vesinik, mida toodetakse veest elektrolüüsi teel rohelist elektrit kasutades. Seda saab edasi töödelda vedelkütusteks nagu e-metanool, e-bensiin, e-diisel või isegi e-petrooleum, lisades süsinikdioksiidist saadavat süsinikku, mis eraldub kas õhust või tööstuslikest heitgaasidest. Süsinikdioksiidi eraldamine ja ringlussevõtt on vajaliku kliimaneutraalse süsinikuringe loomiseks hädavajalikud, rõhutas Robert Schlögl Max Plancki keemilise energia muundamise instituudist Mühlheim an der Ruhris. Kuid e-kütustel on halvem energiabilanss kui rohelisel elektril, mis toidab otse akuga elektriautot. Sellegipoolest ei näe Schlögl e-kütuste tootmise suuremas energiatarbimises probleemi: "Kui ainult 0,5 protsenti maapinnast on kaetud PV-süsteemidega, on probleem lahendatud."

Mis puudutab maksueelseid kulusid, siis tänapäevaste sõidukitehnoloogiate juures oleksid e-kütused 2050. aastal odavaim viis CO2-vabaks sõitmiseks, viitas Ulrich Kramer Fordist Saksamaa sisepõlemismootorite uurimisühingu põhjalikule kütuseuuringule 4. V. (FVV). Erinevalt akudest ei kaota need energiat isegi pika säilitusaja jooksul, ütles Martin Härtl Müncheni tehnikaülikoolist. Need eelised on seda olulisemad, et Schlögli sõnul peab EL ka edaspidi importima suure osa oma energiast maailma kaugematest piirkondadest. Erinevalt toornaftast või maagaasist ei saa rohelist elektrit transportida laevades ega torustikes. Jürgen Rechbergeri sõnul AVL-ist Grazist on rohelise energia salvestamine, nagu vesinik ja e-kütused, vajalikud ka "taastuvelektrivõrgu tarnepuuduste kõrvaldamiseks", näiteks talvel, kui päike paistab harva. Grazis ehitatakse praegu AVL-i piloottehast e-kütuste tootmiseks.

Praegu ehitab Porsche koos partneritega Tšiilis e-kütuste piloottehast, mis hakkab tööle 2022. aastal ja seeriatootmine algab 2025. Aastaks on planeeritud tootmismaht 55 miljonit liitrit e-bensiini ning kaks aastat hiljem on see kogus kümnekordistunud. Porsche tahab seal toota e-metanooli, e-bensiini ja hiljem ka e-petrooleumi. Hinrich Helmsi jaoks Heidelbergis asuvast Ifeu uurimisinstituudist on e-kütuste tootmine mõttekas vaid seal, kus rohelist elektrit on ohtralt saadaval, näiteks Tšiilis või Põhja-Aafrikas, aga mitte Euroopas, kui elektrit toodetakse siin fossiilse energia abil. Sellistes piirkondades nagu Tšiili on ekspertide hinnangul tootmiskulud umbes üks euro kilo rohelise vesiniku kui põhilise e-kütuse kohta. Kesk-Euroopas aga hinnatakse praegu tootmiskuluks kilo kohta neli eurot – olenevalt kohalikust elektrihinnast.

Paljud eksperdid kahtlevad aga selles, et e-kütused on piisavalt kiiresti kättesaadavad piisavas koguses, et anda suurem panus sõiduautode sektori energia üleminekusse. Neid oleks rohkem vaja lennunduses ja laevanduses. Helms von Ifeu jaoks on vajalikud kogused lihtsalt alahinnatud. Lisaks ei soovi suurinvestorid kulutada e-kütuste tootmiseks vajalikke miljardeid seni, kuni ELi seadusandjad ei tunnusta neid kliimamuutustesse panusena. Shellist pärit Karsten Wilbrandi arvates puudub ELi seadusandjatel „tehnoloogiline avatus”. Seda peetakse aga hädavajalikuks, et soovitud energiaüleminek mobiilsuses ellu viia piisavalt kiiresti, et jõuda vähemalt seatud kliimaeesmärkidele lähedale.