Alati väikeste peal

Alati väikeste peal

Ja seda kõike pärast seda, kui eelmisel aastal oli liikluskindlustusmaks “roheliseks” tehtud ehk arvestusse võeti CO2 emissioon, mis muutis arvukate sõidukite ülalpidamise kallimaks.

Püüdlusi muuta transport kliimakaitse eest vastutavaks ei saa põhimõtteliselt hukka mõista. See aga, kuidas see toimub, on nali. Ja seejuures halb.

Kõrgemalt maksustatakse nii autode käitamist kui ka omamist, sõltumata kahjudest. Asja läbi mõtlemata. Kes veritseb päeva lõpuks: rikkad oma sportautode ja suure hobujõuliste maasturitega? Suurkorporatsioonid oma laevastikuga? Vaevalt! Esimesele maksavad lisakulud väsinud naeratuse ja teisele on need veelgi maapähklid. Lisaks saavad just need sihtrühmad mõnikord kergesti vältida uusi makse, näiteks ostes ja registreerides sõidukeid välismaal.

Ei, kannatavad väikesed: maapiirkondade pendeldajad, kes on ühistranspordiühenduse puudumise tõttu autost sõltuvad ja kes paratamatult sõidavad aastas palju kilomeetreid. Murettekitavad on juba ainuüksi mineraalõlimaksu (MöSt) mõõtmed: keskkonnaminister Eleonore Gewessler on teatanud MöSt 50-protsendilise tõstmise lõpptulemusena. Ainuüksi see tooks ARBÖ arvutuste kohaselt autojuhtidele aastas juurde umbes 300 euro suuruse lisakoormuse.

Liikluskindlustusmaksu (mVSt) samal ajal tõstmine on jama. Seda eriti seetõttu, et 2019. aastal vastu võetud automaatne maksutõus toob kaasa automaksude tõusu veel aastal 2021. Autoklubide hinnangul on peaaegu kõigi 2021. aasta 1. jaanuarist esmakordselt arvele võetavate autode mVSt kõrgem kui eelmisel aastal. 

Kaubikutest saab luksuskaup

Ja nüüd laieneb tavatarbimismaks (NoVA) ka väikestele tarbesõidukitele. See puudutab ka väikeseid, nimelt väikeseid ja keskmise suurusega ettevõtteid (VKEd), kes peavad ootamatult kaubaauto eest palju tuhandeid eurosid rohkem maksma. Austria laevastikuliit on välja arvutanud, et näiteks Opel Movano, mis praegu maksab 42 647 eurot, maksab 2024. aastal juba 73 545. See vastab 72 protsendisele hinnatõusule!

Nüüd on see sõiduk, mida te ei osta lõbu ja mängude pärast, vaid sellepärast, et teil on seda lihtsalt vaja. Nagu tööriist. Sellega seoses võiks kehtestada ka uue maksu akukruvikeerajatele või töökinnastele. Mis puutub kaubaautosse, siis erinevalt võib-olla eraautodest pole siin peaaegu mingeid alternatiive. Eriti tarbesõidukite sektoris ei suuda elektritoitega alternatiivid veel saavutada seda, mida paljud kasutajad vajaksid kasuliku koormuse, sõiduulatuse ja laadimisvõimsuse osas.

Paljudel juhtudel sõltuvad VKEd endiselt sisepõlemismootoriga tarbesõidukitest. Eriti need väiksemad ettevõtted on kohaliku majanduse palju kiidetud selgroog. Päris paljud neist ettevõtetest saavad koroonakriisi tõttu valitsuse toetust. Maksupettuste levitamine kõigi aegade teisel poolel on enam kui küüniline.  

Kas valitsus on võib-olla huvitatud ainult oma rahapuuduses olevate kassade täitmisest? Igal juhul ei saa tunnistada selle maksupoliitika postuleeritud juhteesmärki. Automaatsete maksutõusude asemel oleks vaja positiivseid stiimuleid. Näiteks ökoboonus vanasõidukite lammutamise eest, kuna sõidukikaubandus on juba pikka aega nõudnud. See stimuleeriks ka majandust ja aitaks tarbijaid.

Kuid nii saavutatakse vastupidine: märkimisväärset hinnatõusu silmas pidades jätkavad paljud ettevõtted – seda kinnitavad ka uuringud – vanade haisudega, millele asekantsler on sõja kuulutanud.

Arusaamatu on ka see, et alternatiivsed tehnoloogiad nagu sünteetilised kütused ei mängi valitsuse maksuplaanides rolli. Tööstuse esindajad ja autojuhtide klubid kritiseerivad seda kõike õigustatult. Lõpetuseks ühenduse “Minu auto” esimehe Burkhard Ernsti sõnadega: “See maksureform ei ole ei ökoloogiline ega sotsiaalne, sest see viiakse läbi nende inimeste seljas, kes sõltuvad oma autodest.”