Oht töökojale?

Oht töökojale?

Kaebamine on kauplejate seas levinud tava. Kuid praegu pole kodumaisel autotööstusel midagi kadestada. Vähenenud on mitte ainult uute registreerimiste arv (eelmise aastaga võrreldes 3,8 protsenti), vaid neli protsenti on langenud ka raha teeniv müügijärgne äri. Kui arvate, et paljud automüüjad teenivad kasumit ainult müügijärgse äritegevuse kaudu ja töötavad müügituludega alla ühe protsendi, siis peate ütlema: nüüd on aeg asja kallale asuda. Sest kui see rahaliselt vajalik vundament keskmiste ettevõtete jaoks kaotsi läheb, läheb siinsetes töökodades kiiresti pimedaks. Kas nüüd kutsutakse esile paanika või on tegemist lihtsalt liialdatud pessimismiga? 

Keda see mõjutab?

Esiteks tahame välja selgitada, milliseid ettevõtteid see kõige tõenäolisemalt mõjutab. Autotehnikute föderaalse gildi tegevdirektor Andreas Westermeyer teab vastust: "Väiksemad, kuni seitsme töötajaga ettevõtted tegutsevad praegu väga edukalt. Siin aitab suhteliselt kõrge omakapitali suhe ja peretunne." Ka suurettevõtted on kindlalt positsioneeritud ega pea paanitsema. "Kõige keerulisemad on keskmise suurusega ettevõtted, kus boss lebab endiselt auto all ja töötab asjade kallal," ütleb Westermeyer. Probleem: Sellised ettevõtted on juba saavutanud teatud suuruse, mis tähendab vastavat administratiivset pingutust. Kui aga tegevdirektor on hõivatud mehaanilise tööga ja suure pildi eest vaevalt hoolt kannab, on ettevõttel oht allapoole minna. Sest ilma korraliku raamatupidamise, õigel ajal strateegiliselt oluliste otsuste ja võimalik, et karmide meetmeteta (märksõna: lõpetamine) ähvardab kerge pluss kiiresti muutuda rasva punaseks miinuseks. Asja tuum: teie enda rahaline tugevus. Kui väikesed ettevõtted suudavad tegutseda üsna iseseisvalt, siis keskmise suurusega ettevõtted satuvad üha enam pankade, tootjate ja tarnijatega ummikusse. Kui rahavoog ootamatult ja mitme nädala jooksul kokku kukub, muutub pankrot ähvardavalt lähedale.

Kas segamine on probleem?

Kas kohalikel töökodadel läheb arvukate vigade tõttu nii halvasti? Siin on suur üksmeel: ei, probleem on selleks liiga väikesemahuline ja organiseerimatu. Föderaalgildi meister Friedrich Nagl: "Kahjuks puuduvad botchingu kohta ametlikud andmed. Kuid meie hinnangul areneb botching ligikaudu paralleelselt üldise äritegevusega." Põhjuseid on Viini Riikliku Gildi meister Werner Fessl teada mitmesugused: "Bott võib olla odavam, kuid autod muutuvad järjest keerukamaks ja keerulisemaks. Ilma kõrgelt spetsialiseeritud, kallite seadmete ja sellega kaasnevate erialateadmisteta on tänapäevaste autode remontimine peaaegu võimatu. See piirab boksi kogust." Lisaks, nagu märgib Tirooli osariigi autotehnikute gildi meister Martin Gertl, on põnnimine teatud määral ka väga regionaalne: "Siin orgudes ja mägedes, kus kohati päris töökoda kuskil pole, jah, paratamatult tekib jonnimine. Ja kõikidest puntratest on praktiliselt võimatu teatada." Werner Fessl kinnitab seda: "Viinis on segaduses muidugi ka probleem, kuid linnapiirkondades on see märgatavam ja sellest teatatakse varem või hiljem. Seetõttu koondub minu arvates segamine perifeersetele tehingutele, nagu õnnetused või vanemad sõidukid." Kokkuvõtvalt võib öelda: Jah, see rämps ei soosi kindlasti head töökojaäri, kuid see ei ohusta praegu ka autotööstuse eksistentsi. 

Muutlik ilm?

Halb ilm on ärile kasulik. Rasked talved, märjad, lumised või isegi jäised teed põhjustavad tõenäolisemalt õnnetusi ja plekikahjustusi kui eredad suvepäevad. Pehmed talved on müügiks puhas mürk, eriti Austrias. "Kui üleminekuperioodid on nii pikad ja leebed, siis inimesed ootavad rehvivahetusega kauem ja tekitavad vähem plekikahjustusi, sest teed on vabad ja hea haarduvusega. Kogu tööstusel on see müük puudu," märgib Nagl. Sama kehtib ka rahe kohta. Kui seda ei juhtu, jäävad mõlkide lükkajad ja paljud keremeistrid tööta.
Aga milleks peab autotööstus ilmaga seoses valmistuma? Kliimafondi tegevdirektori Ingmar Höbarthi vastused põhinevad Austria 2014. aasta kliimamuutuste olukorra aruandel, mille kallal töötas üle 240 kohaliku kliimateadlase: "Etreemsed ilmastikunähtused sagenevad. Alpide põhiharjast põhja pool sajab rohkem sademeid, samas kui Kärnten on kuivem. Talved on üldiselt pehmemad. Sajab rohkem lund, mitte rohkem vihma." Lisaks on kliimamuutused eriti rängalt tabanud Austriat. Ülemaailmne temperatuur tõusis 0,85 kraadi. Temperatuur kogu Austrias on aga alates 1880. aastast tõusnud tervelt kaks kraadi. Miks see nii on? "See on seotud kohaliku reljeefiga: mäed soojenevad kiiremini, kui neid ei kata lumi ja liustikud. Kuna aga liustikud taanduvad järsult ja lumi sulab kiiremini, läheb keskmisest soojemaks," räägib Höbarth.

Väiksem läbisõit?

Huvitav on ka see, et kõik meie kontaktid on tuvastanud trendi veidi väiksema läbisõidu ja pikemate peatusaegade poole. Erik Papinski, föderaalgildi kereehitusmeister: "Kliendid sõidavad oma autoga kauem, mõnikord näevad seda investeeringuna ja lasevad teatud kahjustused või detailid parandada. Küsimus on vaid, millal." Ja siin nõustusid kõik: isegi väiksemad remonditööd viibivad nii kaua kui võimalik. Martin Gertl ei imesta: "Autol ei ole täna enam sama tähtsust kui minu nooruses. Väike kahju siit-sealt meid täna eriti ei häiri. Auto on oma positiivsest mainest liiga palju kaotanud. Ja: Remonditellimuste osas on muutunud säästlikumaks ka ärikliendid." Lisaks, nagu Papinski usub, sõidab järjest vähem inimesi eraautoga pikki vahemaid, näiteks puhkusereisidel üle Euroopa. Sama meelt on Werner Fessl Viinist ja lisab: "Ka linnakeskkonnas napib meil klientide kilomeetreid. Tänu hästi arenenud ühistranspordi- ja autojagamismudelitele saame olla nagu suusatööstuses: niipea, kui laenutussuusad tulid, tekkis suusamüügis madalseis."

Liiga palju näeb Fessl ka autotööstuses liigseid keskkonnakaitsemeetmeid: "Näiteks konditsioneeriteenus. Seal on hullud nõudmised, kes, kuidas ja millise seadmega saab jahutusvedelikku vahetada, aga õnnetuse korral saab konditsioneeri jahuti kiiresti kahjustada ja jahutusvedelik pääseb takistamatult välja." Kui vaadata üle meie riigipiiride, võib endalt küsida, miks on kohalike ettevõtete juures nii suur kisa ja miks mõne kilomeetri kaugusel õlisid ja muid mürke räigelt maa sisse tilgub. Piiriülesed Euroopa meetmed ja suunised näevad välja teistsugused. Seetõttu ütleb Fessl: "Paljud kohalikud töökohad sõltuvad autotööstusest ja ka suurest rahast, mida kasutatakse keskkonnakaitse rahastamiseks. Kui see kaob, ei saa me ilmselt enam keskkonnakaitset lubada."

Kas raha pole? 

Raha on hea märksõna. Kas remont on klientide jaoks liiga kallis ja/või neil napib raha? Üheski meie küsimuses ei olnud nii palju üksmeelt kui siin: Jah, kliendivahetuses lihtsalt pole raha.
Sellele aitab kaasa kehv majandus: paljud töökohad on pessimistlike majandusväljavaadete tõttu ebakindlad. Väikese sissetuleku kasvu sööb külm progress peaaegu kohe ära ja elukallidus tõuseb pidevalt. Erik Papinski ütleb ausalt: "Raha on lihtsalt vähe. Inimesed ootavad ja ei kuluta. Vaadake lihtsalt tunnitasusid: 120 euro ringis tund töökojas on inimestele lihtsalt liiga palju." Rohkem polegi tegelikult midagi lisada, aga me ei taha lasta teemal nii pessimistlikult lõppeda. Seetõttu hakkasime lahendusi otsima. Kuid vastused ei olnud kuigi julgustavad. "Kui meil oleks selge lahendusettepanek, siis me viiksime selle kohe ellu," ütleb Martin Gertl. Erik Papinski toob mängu veel ühe komponendi: "Kriis on lõpuks jõudnud lõpptarbijani. Poliitikud püüavad aidata – aga ainult juhupõhiselt. Siin tuleks rohkem tähelepanu pöörata kohalikele VKEdele kui vähestele suurtele tööstusettevõtetele, mis meil on." Sest – ja see võib olla ka pisut kummaline – kuuleme ja loeme liiga sageli, et näiteks majandusminister ei väsi rõhutamast, et VKEd on kohaliku majanduse selgroog. On lihtsalt kummaline, et see kõigi asjade selgroog ei saa peaaegu üldse toetust, mida ta tegelikult vajab.

Mõtteainet Erik Papinskilt: Võib-olla tuleks ettevõtetele taas rohkem isiklikku vastutust anda ja vähem määrusi, mis tähendab paljudele ettevõtetele tohutut rahalist koormust. Selleks korrastada haldusaparaati ja aidata neid, kes reaalselt tagavad igapäevaselt riigi tulutoova tarbimise: töötajaid. Kui proua Mülleri rahakotis on kuu lõpus rohkem raha, saab ta endale lubada ka iga-aastase autoteeninduse.

Küsitlus ja ekspertide kommentaar Sebastian Huchler, GfK

Eelmisel kuul uurisime, kuidas hindas tööstus 2015. aasta uute registreerimiste arengut. Pärast valdavalt negatiivsete hinnangutega selget tulemust, mille kohaselt vaid 21% ootavad tõusu, tahtsime nüüd teada, kuidas hindavad edasimüüjad ja töökojad lähitulevikku töökojaäris: Töökodade äris kipub tööstus olema mõnevõrra optimistlikum kui uute registreerimiste osas, samas kui oodata on vähemalt 1% tõusu28. (pigem) negatiivne hinnang tulevale aastale. “Päris” pessimistide osakaal pole nii suur: vaid 13% on kindlad, et asjad ei lähe ülesmäge. 28% optimistide juures ei saa muidugi rääkida 2015. aasta roosilisest väljavaatest, kuid jääb üle vaid loota, et pärast seda püsivat kuivaperioodi hakkavad asjad peagi taas tõusma. (Uuringu periood: 17.-24.11.2014, vastajate arv: 342 ettevõtet)