Kell on viis kaksteist.

Kell on viis kaksteist.

Autotööstus: proua Kresch, kas Remust võib nimetada maailma turuliidriks?
Angelika Kresch:Mulle ei meeldi meist ülivõrdes rääkida. Oleme nišimängija ja, nagu öeldakse, oleme selles maailmas turuliider. Meil on mitu ärivaldkonda: Remus on järelmüügi valdkond ja OEM-äri mootorrattasektoris. Sebringi keskmeks on OEM-äri sõiduautode sektoris. OEM-valdkonnas keskendume aga tipptasemel segmendile; meie klientideks on Mercedes-Benz, Porsche, McLaren, Bentley, Aston Martin, Lamborghini.

Tee sinna ei olnud kindlasti alati lihtne.
Ei, üldsegi mitte. 2008. aasta sügisel tabas meid rängalt ülemaailmne majanduskriis. Reedest esmaspäevani – ühel nädalavahetusel – langesid meie tellimused 70 protsenti. Alguses arvas meie IT-osakond, et tegemist on süsteemiveaga, kuid kui võtsime oma klientidega telefoni teel ühendust, selgus, et tegemist on tõesti tühistamisega. See oli täiesti ettearvamatu ja ähvardas eksisteerida. Õnneks suutsime sellest depressioonist välja võidelda. Ütlesin siis, et taastumisperiood kestab aastani 2014. Kahjuks oli mul peaaegu õigus: alles 2013. aastal oli jälle pooleldi hea aasta, nii et läks aega, kuni me selle suure jupi alla neelasime ja täielikult seedisime.

Remus tähistab tänavu oma 25. ettevõtte juubelit. Kas oleksite arvanud aastal 1990, et olete seal, kus praegu olete?
Ei. Meie ärimudel oli erinev. Planeerisime maksimaalselt 80 töötajaga. Tahtsime luua väikest peent pereettevõtet, kus kõik teavad kõiki teisi. Siis tegin ikka suurt häält: ärge kunagi saage kolmekohalist töötajate arvu. Kuid esiteks tuleb välja teisiti ja teiseks, kui arvate.

Praegu töötab teil umbes 640 inimest, olete autovarustuse sektoris suur tegija ja edukas ettevõtja. Paljud kohalikud ettevõtted kurdavad Austria kui ärikoha üle. Mis läheb valesti?
Alates 2009. aasta majanduskriisist on Austria teinud palju valesid asju, nimelt "mattes pea liiva alla" ega soovinud midagi muuta. Poliitika ei liigu üldse. Jääme kõigis edetabelites maha, kaotame üha enam sidet ega tee ikkagi midagi. Kui vaadata, kui paljud tuntud tööstusettevõtted Austriast oma tootmiskohti ära viivad, siis on näha, et kell on juba viis läbi kaksteist. Ja kui palgaväliseid tööjõukulusid vähendatakse siis 0,1 protsenti (märkus: KFZ Wirtschafti trükiväljaanne 11/2015 ütles "üks protsent", aga õige vastus on "0,1 protsenti nagu siin antud intervjuus), siis ma ei suuda isegi naeratada. Me räägime seitsmest-kaheksast eurost töötaja kohta. Tööjõu erikulud, mis on noteeritud. ja ehitada tehas Bosniasse, et toota seal töömahukaid osi. Sellel pole midagi pistmist kasumi maksimeerimisega, oleksin tahtnud täielikult Austriasse jääda, aga see pole lihtsalt võimalik.

Bosnias on inimesed kindlasti õnnelikud, kui selline ettevõte nagu Remus tuleb…
Bosnias, kus poliitikud üritavad ettevõtteid meelitada, tajutakse inimesi väga erinevalt. Kuigi rahastamiseks raha pole, annavad nad administratiivselt endast parima ja osutavad asjakohast abi. See on lihtsalt teistsugune tunnustus.

Kas Bosnia ja Austria toodangu vahel on kvaliteedierinevusi?
Ei, kindlasti mitte. Nagu ma ütlesin, toodame praegu Bosnias vaid töömahukaid osi. Oleme Bosnias töötajaid väga hästi koolitanud ja nad on ka väga valmis õppima. Meil on seal väga head oskustöölised.

Kas see on pelgalt poliitika läbikukkumine või on teatud määral süüdi ka rändavad ettevõtted asukoha eiramises?
Noh, poliitikud peavad looma raamtingimused. Kui need ei vasta enam tõele, peate ettevõtjana kandma tagajärgi. Ja kui meie tööjõu erikulu on alates 2009. aastast Saksamaaga võrreldes nii massiliselt halvenenud, siis see pole ettevõtjate, vaid pigem poliitikute süü. Ja ma juba tean, et Austria asukoht ei suuda Aasiaga võistelda. Aga kui ma enam Saksamaaga sammu pidada ei saa, siis onn põleb. Ja poliitikud tõusevad ikka püsti ja ütlevad, et me oleme ekspordi maailmameistrid ja me oleme nii suured, ilma ajamärke ära tundmata. Või ei taha poliitikud neid lihtsalt ära tunda – ma ei tea.

Kas see viletsus mõjutab Austriat kui ettevõtte asukohta tulevikus? Äkki on austerlane juba liiga täis?
Oleme juba selle keskel. Töötuse määr tõuseb ja tõuseb. Aga vahet pole, võtame veel paar võlga, vahet pole. Keegi maksab selle eest. Või mitte. Meil, austerlastel, on kõrini ja koolitatud austerlane usub, et riik hoolitseb tema eest nagunii. Kui asjad lähevad teisiti, on ta üllatunud. See ei ole ühiskonnale hea. Samas on meil puudu oskustöölistest nagu insenerid, mehhatroonikainsenerid ja keevitajad.

Kas Austriast on viimase 25 aasta jooksul raskendatud oskustööliste leidmine või oli see probleem juba 1990. aastatel? Kuidas saaks seda parandada?
See oli ka siis probleem. Kuid asjad lähevad hullemaks ja loomulikult mängivad rolli ka demograafilised arengud. Igal juhul saaksin kohe palgata 50 turundusinimest ja 100 raamatupidajat. Kommertserialade ja turunduse vallas on inimesi lõputult ja meil jätkuks ka lihttöölisi. Kuid kvalifitseeritud tehnikutest on tõeline puudus. Steiermarki tööstuse poolelt, mille osakonna juht olen ma, püüame rohkem tüdrukuid saada tehnilistele erialadele. Ja me oleme selles osaliselt edukad, kuid minu arvates siiski mitte piisavalt. Teisalt püüame ka AHS-i lõpetajatelt küsida, kas nad sooviksid pärast kooli sooritada õpipoisiõppe nt. B. soovib töötada mehhatroonikainsenerina. Ühelt poolt saavad nad kasu lühendatud praktikaperioodist ja teisest küljest kõrgemast praktikandihüvitisest.

Kuidas see pakkumine vastu võetakse?
Hetkel on veel raske, sest oleme alles päris alguses. Käime koolides ja esitleme mudelit, kuid meil ei ole praegu ühtegi selliselt koolitatud kvalifitseeritud spetsialisti. Niipea, kui esimesed on oma õpipoisiõppe lõpetanud ja saavad seega olla parimate praktikate näideteks, on kindlasti lihtsam, sest siis kõnelevad noored noortega. Seega peame lihtsalt tööd jätkama, kuni pall tõesti veerema hakkab.

Kas Remus ise koolitab ka praktikante?
Jah, muidugi. See paneb meid mõistma, kui palju meie haridussüsteem kahjuks ebaõnnestub. 25 aastat tagasi oli meil praktikantide test, mida nüüdseks oleme pidanud kohandama madalamale tasemele, et see läbitav oleks. Muidu oleksime ainult pettunud. Aga me ei küsinud siis mingeid üliraskeid küsimusi. Meie ühiskond peab ja peaks püüdlema selle poole, et haridus oleks kõrgeim hüve ja mitte sellega kokku hoida. Oleme rahvusvahelises võrdluses üha rohkem maha jäänud. Mida poliitikud sellega teevad? Mitte midagi. Magame ja vaatame.

Ja kuidas on ettevõttes täiendkoolitusega?
Püüame pakkuda täiendõppe võimalusi. Tõenäoliselt on tulevikus nii, et mõnda ülikooli töötajate koolitust tuleb ka rahaliselt toetada. Seda me mingil määral juba teeme, töötaja vastava pühendumisega ettevõttele. Muidugi on see võimalik ainult siis, kui kellelgi on selleks ajaressurssi. Perega inimestel on seda aega raske leida, kuid noorematel töötajatel on see lihtsam.

Uurimis- ja arendustegevuse teemal: Remusel asub teadus- ja arendusosakond ikkagi Austrias, eks?
Jah, meie jaoks ei ole väljaränne selles vallas üldse teema, aga üldiselt on see probleem. Teadus- ja arendustegevus on Steiermarkis väga oluline ja moodustab neli protsenti SKTst – väga hea näitaja. Samas on asukoha jaoks problemaatiline, kui tootmine on allhanke korras. Kui see kaob, kolib ka teadus- ja arendusosakond kergemini ära, kuna need kaks osakonda on omavahel tihedalt läbi põimunud. Seetõttu on minu suur mure, et me kaotame üha enam teadus- ja arendusosakondi. Ja me ei saa elada üksteise juukseid lõigates.

Lähme tagasi auto juurde. Nn emissiooniskandaali tuules räägitakse Saksa meedias, et tarnijad maksavad hinna. Kuidas sa seda näed?
See ei puuduta meid, sest pakume spordiväljalaskesüsteeme mudelitele, mida see ei mõjuta. Üldiselt arvan, et tarnijate hindu ei ole võimalik rohkem suruda, kuna nad on kindlasti juba väga kõvasti arvutanud.

Märksõna elektromobiilsus. Kas Remus toodab ka 30 aasta pärast spordiväljalaskesüsteeme?
Oleme välja töötanud elektrisõidukite helisüsteemi ja ootame suuremat elektrilist mobiilsust. Elektriautode arv on hetkel veel tagasihoidlik. Ma arvan, et viie kuni kümne aasta pärast müüme palju ka elektrisõidukeid, kuid bensiini- ja diiselmootorid ei kao maailma teedelt niipea, sest puhtalt logistilisest vaatenurgast pole see võimalik. Kümne või 15 aasta pärast on kooselu, kuid nagu meie kliendid meile räägivad, bensiinimootor ei kao kuhugi. Sellegipoolest jätkame tööd sobivate helisüsteemide kallal, kuid mitte kõige olulisema prioriteediga.

Uuringud näitavad, et noorte huvi autode vastu jääb järjest väiksemaks. Kas sellele klientuurile on üldse võimalik spordiväljalasketoru müüa?
Eks asjad on 1990. aastatest muutunud, see on päris selge, aga see oleneb ka sihtgrupist. Eriti mootorrattasektoris on ka keskealisi, kes ostavad nüüd mootorrattaid ja täiustavad neid kõigi saadaolevate lisaseadmetega, kuna ei saanud neid noorena endale lubada. Ja nõudmised spordiväljalaskele on muutunud alates 80ndatest ja 90ndatest aastatest. Ja mida karmimad on seadused, st mida vaiksemad peavad olema sõidukid, seda rohkem mõtleb lõpptarbija midagi kuulda. Sõidukit seostatakse alati heliga. See on meile hea. Noortele müüdavate sõidukite arv on muidugi vähenenud, täiesti tõsi. Aga protsentides pole meie sihtrühmas midagi muutunud. Koguarv Kesk-Euroopas on vähenenud. Seetõttu on meie müügijärgne fookus eelkõige USA-l ja Aasial.

Kuidas Remus sinna jõuab?
Väga hea. Eriti Hiinas. Need turud ei tunne isegi meie Euroopa määrusi. Nad ei taha ainult heli, nad tahavad heliplussi. Mõlemad turud on meie jaoks väga head.

Mootorrataste turul on suur konkurents, väljalaskesüsteemide tarnijaid on palju. Tundub, et autosid on üha rohkem saadaval, eriti taskukohases segmendis. Mis on Remuse strateegia siin?
Pakume väga kõrget kvaliteeti väga hea hinnaga ja sellest me ei eemaldu. Me ei tee odavat raudteed. See ei oleks brändile hea ega oleks kooskõlas meie ärimudeliga.

Kas Remus võib tulevikus veelgi kasvada?
Jah, kindlasti. Meil on palju väga häid laienemisvõimalusi ja me käsitleme neid samm-sammult.

Lõpetuseks tahaksin küsida, kuidas te ette kujutate Remus Sebringi gruppi 20 või 30 aasta pärast. Kes hakkab siis ettevõtet juhtima? Nende lapsed? Kas teil on raske lahti lasta?
Lapsed on firmas olnud pikka aega ja teevad väga head tööd. Ma ei oodanud, et see nii sujuv on. Meil on abikaasaga see tükkhaaval üleandmine pooleli ja läheme siis pensionile, kui aeg käes. Kuid sellega ei kaasne melanhoolia; pigem domineerib suur rõõm, et lastel nii hästi läheb. Tõenäoliselt toimib see nii hästi, sest ühelt poolt on igaühel oma vastutusvaldkond ja puuduvad kattumised ning teisest küljest pole meil ka survet, mistõttu see protsess võib kulgeda sujuvalt.